MTÜ TANTSUMAJAKAS

Vabaduse 37
92413 Kärdla
Hiiumaa

Tel: 5156996
e-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Kysk_logo_313x76px

Käesoleva aasta jaanuaris sai Tiina Tantsustuudio personaalse kutse Makedooniasse Velesisse XII rahvusvahelisele folkloorifestivalile. Festivali peakorraldaja ja organisatsiooni presidendi Tome Janovskiga olime tutvunud kaks aastat tagasi Türgis Sakarya festivalil, kus talle silma jäime oma erilise plastilisuse, lendlevate kostüümide ja teistsuguse kultuuri poolest. Nii me 30.juunist- 8. juulini 2015 Makedooniat külastasimegi.

Kuna vanuse alampiir oli 16 ja stuudios hetkel sellesse vanusekategooriasse mahtuvaid tantsijaid nappis, kes festivalile oleks sõita saanud, siis sai väljakutse esitatud vilistlastele, kes selle ka õhinaga vastu võtsid. Juba 4 aastat stuudio tööst eemal olnud Tibi Tiina Tantsutrupp oli taas täies koosseisus rivis. Nii saigi kokku sihikindel ja töökas reisiseltskond, kuhu kuulus 10 praegu tantsivat noort, 8 vilistlast, 2 saatjadaami, kellest üks tantsis ja tantsiv õpetaja, kokku 21. Kuna tegu oli noorte ja täiskasvanute festivaliga, siis oli võimalus seekord ka minul endal tantsida, mille rõõmuga ära kasutasin, et jälle ise lavamelu nautida!

Programm sai kokku pandud erinevatest eesti rahvatantsude variatsioonidest ja autoriloomingulistest tantsudest 10 trenniga, mis sellest, et trennid venisid sageli 4 tunnisteks. Tantsud selged, võisime 30. juunil kohvrid suurde bussi pakkida ja asuda teele Tallinna lennujaama poole, et lennata ümberistumise ja ööbimisega Istanbulis Makedoonia pealinna Skopjesse. Seal ootas meid juba festivali peakorraldaja, kelle isiklikud külalised me olime, et olla üllatuseks festivalirahvale. Põhjuseks meie nii erinev rahvakultuur võrreldes Balkanimaadega. Olime esimesed eestlased, kes festivalil üldse esinenud on!

Tunnike sõitu pealinnast lõuna poole väikesesse linnakesse Velesisse, kus kõigest umbes 40 000 elanikku, kulges tee piki imeilusat jõesängi mägede vahel. Olime vaimustuses, kuid jõudes majutuskohta hajus see vaimustus üpris kiiresti. Teadsime, et eriti suurepäraseid elamistingimusi pole vaja oodata, aga selleks, et WC poti asemel on põrandas augud ja sooja vett jagub vaid neljale kuumal 35 kraadises suvepäevas, me valmis polnud. Elasime Velesi ülikooli ühikas väikestes tubades viiekesi, mis me kiirelt palatiteks ümber nimetasime, sest viis järjestikku valgete linadega voodit meenutasid kangesti vanu nõukogudeaegseid filme. Kuid võib vist öelda, et üks leitud WC-pott päästis reisi ja mure sai lahendatud. Kui veel ära mainida ka meie jaoks natuke harjumatu toit, millest iga kord kõhtu täis ei saanud, kuid mis sai kohe kompenseeritud imemaitsvate puuviljade või siis üle tee poest ostetud hea ja paremaga, siis siinkohal need tõrvatilgad meepotis ka lõppesid ja reisi lõppedes olid need algsed ehmatused jäänud kaugesse minevikku, mis enam suurepäraste elamuste varjust välja ei paistnud.

Velesisse sättisime end sisse neljaks päevaks. Meile oli määratud saatjateks kaks üliõpilasest noormeest, kes ka ise Velesi folklooriansambli liikmed olid. Nende kohuseks oli teha meie sealolemine meeldivaks ja turvaliseks ning hoolitseda selle eest, et meil kõik olemas oleks. Lisaks sellele, et tänavat ületades nad liikluse peatasid, meid alalõpmata üle lugesid, külmavarestele tekke muretsesid, Velesi linna näitasid ning igale poole saatma pidid, olid nad kohustatud ka turul sisseoste tehes meie läheduses olema. Viimasest me vabastasime nad pool sunniviisiliselt ja andsime neile vaba päeva, lubades, et me peakorraldajale ei räägi, et nad meid ei valvanud. Veles on väike linn, kus eksida pole eriti kuskile, kõik on käe-jala juures, liikumine käib jala ja ebaturvaliselt ei tundnud me end kordagi.

Olime jäänud ilma festivali avamisest ja rongkäigust, kuna ei saanud õigeks päevaks lennukipileteid, nii et haakusime peomöllu teisel päeval. Festival oli korraldatud professionaalselt. Meile ette saadetud ajakava pidas paika, ei mingit hilinemist ega ümberkorraldusi. Pigem oodati, et oled varem valmis kui hilja. Kontserdid algasid õhtul kell 20:30, kui suur päevakuumus möödas oli. Esinemispaik meenutas amfiteatrit ja oli piisavalt suur, et algul skeptiliselt suhtuda sellesse, et kas õhtul ikka vaatajaid ka on. Aga oli ja oli nii palju, et kõik ei mahtunud istumagi. Kõik võimalikud kohad, kust vähegi lavale nägi, olid kontserdi alguse ajaks täitunud rahvamassiga. Meie astusime lavale neljal õhtul, iga kord erineva 12 minutise programmiga ja vahetunud kostüümidetailidega. Peale meie olid veel festivalil külalisteks tantsuansamblid Serbiast, Bosnia Hertsegoviinast, Bulgaariast, Rumeeniast, Türgist, Poolast, Ungarist ja mitu ansamblit Makedooniast. Kontserdid olid mitmekesised ja atraktiivsed. Publik oli soe ja premeeris kõiki suure aplausiga.

Lisaks esinemisele oli meil palju vaba aega, mida saime sisustada oma äranägemise järgi. Kuna elatustase Makedoonias on madalam kui meil, siis poodides käia ja sisseoste teha oli väga mõnus. Samuti külastasime Velesi vaatamisväärsusi ja ekstra palusime ka võimalust ühte kirikut külastada ning seda ka meile võimaldati. Kondasime nii sama väikestel mäkke ronivatel tänavatel ja uudistasime elu-olu. Festivali osalejatele oli tasuta ka linna ujula külastamine. Kuna ilmad olid soojad, siis ei jätnud me seda võimalust kasutamata ja suvitasime mõnuga basseini ääres.

Festival lõppes suure pidusöögiga linna ujulas, kuhu kõigile olid kaetud pikad lauad. Kõhud täis, algas pikkades ussides laudade vahel Balkanimaade traditsiooniline tantsimine, mis lõppes diskoga, kus muusikat lasti iga osaleva riigi varasalvest. Nii rõõmustasid meid sellised hitid nagu „Valged ööd”, „Everibody” ja „Goodbye To Yesterday”.

Peale Velesi festivali lõppu pakkisime meie oma kohvrid ja sõitsime edasi Kicevo nimelisse linna, kus meil oli au olla külalisesinejateks sealsel festivalil. Meiega koos reisis kogu meie turvameeskond eesotsas härra Tome ja poistega. Poolel teel Kicevosse tegime peatuse Skopjes. Pealinn jäi meelde meeletu hulga suurte monumentide poolest. Samuti oli palju purskkaeve. See on uus linn, kuna vana hävines eelmise sajandi keskel toimunud suures maavärinas. Ei saa salata, oli väga huvitav ja ilus linna keskus. Külastasime ka Ema Teresa majamuuseumit, kelle sünnikodu oli Skopjes.

Edasi viis tee Kicevosse, kus õhtul toimus linnatänaval kultuurikeskuse ees kontsert. Astusime publiku ette kaks korda 12 minutilise programmiga.

Ööbisime justkui muinasjutumaal. Kitsas tee ronis ussina üles mäkke, mille tipus ootas meid hotell, mis oli sisse piiratud metsikutest viljapuuaedadest ja mustjaspunaseid kirsse sai süüa nii palju, kui hing ihkas. Tundsime end kui Alice imedemaal. Lisaks veel öine suur kuu mägesid valgustamas, see oli lummav vaatepilt!

Kirss tordi peal oli puhkepäev imeilusas Ohridis. Härra Tome tegi meile väikese ekskursiooni kaunitel tänavatel, viis kirikusse ja näitas vana kloostri territooriumi, kus asus Balkanimaade esimene ülikool ning on samas ka kirillitsa sünnikohaks. Taamal sinetas järv, milleni laskusime läbi seedri metsa. Rannaäär oli täis pikitud restorane, hotelle ja privaatseid rannakesi. Ühte väikesesse randa sättisime ennast paariks tunniks suvitama. Päike oli kuum ja järv kutsus oma sinise sillerdava veega. Õhtupoolikul jalutasime suveniiripoodides ning kohtusime Hiiumaa sidemetega eestlasest motomehega, kes juba 40 päeva mööda Euroopat üksi ringi tuuritab ja meie juhtusime olema esimesed juhuslikud eestlased, keda ta oma teel kohtab. Päev lõppes poole sajandi pikkuse traditsiooniga Balkani festivali avamisel, kus olime oodatud külalistena VIP tsoonis. Avamisel esines Makedoonia number üks folklooriansambel „Tanec”, kes näitas kõrget tehnilist taset ja mitmekesist koreograafiat.

Hakkaski meie ringreis Makedoonias läbi saama. Öösel sõitsime tagasi oma ühika poole Velesis, et seal siis veel pool ööd veeta. Päeval 38 kraadises kuumuses jalutasime viimast korda linnapeal, tehes sisseoste ja suvitasime basseini ääres. Õhtul oli aeg alustada kojusõitu bussiga Skopjesse, sealt lennukiga Istanbuli, kus veetsime lühikese öö ning siis juba lennukiga tagasi Tallinna, kus võttis meid vastu sombune 17 kraadine suveilm.

Oligi läbi kaua oodatud reis, milleks nii hoolega ette valmistatud sai. Koju tõime palju häid emotsioone ja elamusi. Eriliseks tegi reisi soe külalislahkus ja hoolitsus, millega meid vastu võeti. Tundsime ennast väga oodatud külalistena. Ja otse loomulikult reisiseltskond, kellega võiks minna kasvõi maailmalõppu!

Tiina Kaev

Tt-stuudio koreograaf ja õpetaja

Kui Tiina meile pakkumise tegi Makedoonia festivalil osaleda, siis tuli südamesse selline mõnus soe tunne, et me ikka veel oleme Tiinal meeles, kuigi lõpetasime tantsimise Tt-stuudios juba 4 aastat tagasi. Sel hetkel, kui kõik 7 Tibi Tiina Tantsutrupi liiget oma jah sõna andsid, see tunne kahekordistus. Elevus, et me tõesti saame taas kokku ja lähme uutele põnevatele väljakutsetele vastu, oli kirjeldamatu. Eriti põnev oli see, et saame seda teha koos nooremate tantsijatega ning neid rohkem tundma õppida.

Trennid hakkasid juba aprillis. Algus tundus küll selline, et no ei tea, kas ikka saame kõik uue materjali selgeks, aga me ei andnud alla ja Tiina ei löönud kordagi käega ega kaotanud meisse usku. Juuni lõpuks oli kõik vajalik selge ja meie sõit võis alata. Ärevus oli tohutult suur, kellel jäid pered ja lapsed koju ootama, kellel koduloomad . Kuid meie pered olid kõigile toeks ja saime südamerahus minna. Nüüd, kui olen ise lapsevanem, sain aru sellest, kui tohutult armastab Tiina oma tööd. Ta panustab aega festivalidel, konkurssidel ja tantsupidudel osalemisteks oma pere arvelt selleks, et tema tantsulapsed näeksid maailma ja saaksid kogeda midagi nii fantastilist ja ilusat nagu tants ning näha teisi kultuure.

Reis oli tohutult vahva, saime palju naerda, näha Makedoonia loodust ja kultuuri, palju tantsida, pildistada, olla kohalikus televisioonis ning tunda ennast kuulsusena. Oli palju suhtlemist ja tuli aru anda, kust riigist me pärit oleme. Leidsime ka uusi tuttavaid, saime veeta piisavalt vaba aega basseini ääres ja linnas ringi uudistades. See oli tõesti selline puhkuse-tantsimise reis ühes. Mulle meeldib alati see, et kui on aega võõras linnas ringi vaadata ja tutvuda vaatamisväärsustega, siis Tiina meid sinna ka alati juhatab, muidugi mitte sunniviisiliselt, aga kes tahab, saab temaga kaasa minna ja nautida neid ilusaid kohti meie maakeral. Usun, et Makedooniasse niisama ma ei oleks elus sattunud, aga olen väga õnnelik ja tänulik, et see võimalus mul avanes ning julgen soojalt soovitada ka teistele reisihuvilistele, eriti Ohridi linna, mis on imekaunis ning ka Skopjet oma vaatamisväärsuste poolest.

Me olime väga oodatud külalised ja meid koheldi kui VIP-e. Tore oli jälgida, kuidas meist, kui vilistlastest maha jäänud nooremad tüdrukud on saanud suurteks, tantsivad super hästi ja peavad väga lugu Tiinast ning naudivad seda, mida nad temaga koos õpivad ja teevad. See oli emotsiooniderikas reis. Iga kell läheks uuesti kaasa, kui Tiina peaks ükspäev jälle sellise pakkumisega lagedale tulema. Olime juba unustanud, kui mõnus on temaga koos reisida, sest tal on alati kõik kontrolli all ning rõõmus meel on garanteeritud! Aitäh Sulle Tiina ning aitäh l ja ll rühma tantsijatele nende 8 vahva päeva eest!

Katre Paenurm
Tt-stuudio vilistlane Tibi Tiina Tantsutrupist